Vaba Akadeemia

Loeng algab põgusa sissejuhatusega Ene Mihkelsoni loomingusse ja retseptsiooni; seejärel heidame pilgu uurimistöö taustadesse, kõne alla tulevad raskused ja probleemid, mis tabasid autorid Mihkelsoni luulega tegeledes. Loengu põhiosas töötatakse läbi tees Ene Mihkelsoni luule radikaalse kodutuse kohta, avades seda kuue temaatilise kihi kaudu. Sellele järgneb Mihkelsoni luule terviktõlgenduse katse, mis läheb sujuvalt üle kogu loengukursust puudutavateks lõppjäreldusteks.

Loogika on teadusharu, mis uurib kehtivust. Kehtivust on traditsiooniliselt määratletud tõe säilitamise kaudu: arutluskäik on kehtiv parajasti siis, kui pole võimalik, et eeldused tõesed ja järeldus on väär. Loengus antakse ülevaade klassikalisest loogikast ja näidatakse, et traditsiooniline kehtivuse mõiste on liiga kitsas. Teisisõnu, et loogiliselt kehtiv arutluskäik võib säilitada tõe asemel väärust.

Teoreetilises avangus vaatleme, kuidas kirjanike juhtimisel läbi viidud rahvuslik ülesehitustöö toimis koduilma avardajana, luues olulise ühise koha – Eesti. Kuigi rahvuslik imperatiiv nõuab kirjanduselt pühalikku suhtumist ühisruumi, leidub eesti kirjanduses oluline suundumus kujutada Eestit negatiivsena, puudulikuna. Seda liini loeng peamiselt luule varal kaardistab ja tõlgendab. Lähtekohaks on Juhan Liivi looming, millele järgneb Hando Runneli ja (:)kivisildniku võrdlev analüüs. Loengu lõpul vaatleme põgusalt peamiselt iroonilis-paroodilises võtmes esinevat isamaavajadust teiste kaasaja eesti autorite loomingus.

Kes ei oleks unistanud vägivallatust maailmast? Sellest saab lugeda juba Piiblist, kui hunt elab tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval. Kahjuks jääb kahe silma vahele, et kõik need projektid on utoopilised ning prohvet Jesaja visioon käib taevariigi, aga mitte meie patuse maailma kohta. Mis on vägivald ja millised on tema lätted? Selle küsimusega on põhjalikult tegelenud Prantsuse-Ameerika mõtleja René Girard.

Reedel, 2. mail ootab Vaba Akadeemia huvilisi Leo Luksi loengusarja järgmisele loengule. Loengusarja „Eesti kirjanduse kadunud kodu“ 4. loengus arendatakse väidet, mille kohaselt kojutulekud on eesti kirjanduses peamiselt imelikud ja vaevalised, nendes ei toimu rõõmsat taasühinemist koduga, vaid kogetakse kodususe puudumist. Loengu teoreetiliseks tugipunktiks on Sigmund Freudi lühike essee „Das Unheimliche“. Freudist tõukudes viiakse loengul teooriasse uppumata läbi mitmeid kirjandustõlgendusi, kaasates nii luulet kui proosat, nii klassikat kui kaasaegset kirjandust. Loengu lõpul vaadatakse mõnda kirjutamisstrateegiat, kuidas on eesti kirjanduses üritatud kojutuleku ebaõdusust vältida.

25. aprillil pidas Vabas Akadeemias järjekordse avaliku loengu Erki Tammiksaar. Seekordseks teemaks oli Eesti agraarpoliitika ja põllumajandusharidus.​ Eesti agraarpoliitika ja põllumajandushariduse käekäiku ning nende omavahelisi seoseid on vähe uuritud. Loeng avab, millised tegurid on mõjutanud Eesti põllumajanduse arengut alates Hansa Liidu perioodist kuni 20. sajandi teise pooleni. Teiseks analüüsib ettekanne põllumajandusliku hariduse probleeme Eesti alal alates Tartu kõrgema veterinaariakooli asutamisest 1848. aastal kuni Eesti maaülikooli sünnini 2005. aastal. Vaatluse all on ka eestlaste keskastme põllumajandushariduse küsimus 19. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani.

Sel reedel, 11. aprillil on Vabal Akadeemial külas astronoom Tõnu Viik. Selles ettekandes tuleks juttu Ernst Julius Öpiku seiklusrikkast elust - lapsena silma kaotamisest, õpingutest nii Tallinnas kui Moskvas, osavõtust kodusõjas ja Usbekistani astronoomia taastamisest, koju tagasitulekust, noortest naistest arvuti kokkupanemiseks ja paljust muust. Kõiki seiklusi ometi kirja panna ei saa, sest siis poleks ettekanne enam huvitav.

4. aprillil on Vabal Akadeemial taaskord külas Leo Luks, pidades järjekorras kolmanda osa loengusarjast "Eesti kirjanduse kadunud kodu". Loengus viiakse läbi kolm teemaarendust. Esmalt tehakse sissevaade Peeter Sauteri loomingusse. Sauteri kultusteost „Indigo“ võib pidada kodutus kodus-meeleolu tuumnäiteks eesti kirjanduses, Sauteri hilisem looming avab siin teisigi olulisi kihte. Seejärel analüüsitakse Madis Kõivu käsitlust Lydia Koidula luuletusest „Kodu“, mis on eesti kultuuris tuntuim poeetiline nostalgiline meenutus lapsepõlvekodus. Ent Kõivu pilgu all moondub see idüll kodutuse õuduseks ning loeng üritab selle teekonna pidepunkte fikseerida ja kommenteerida. Viimaks vaadeldakse loengul asumist Jaan Oksa naturalistlikes külaelu-novellides. Tuleb ilmsiks, et Oksa kujutamist mööda on see külaelu nõnda kurnav, et inimeste elud on igasugusest tähenduslikkusest täiesti tühjaks voolanud, säilitades veel vaid bioloogilise automatismi, mida võib tuntud märksõna abil markeerida palja eluna.

René Girard (1923-2015) oli prantsuse-ameerika mõtleja ja arvamusliider. Girard sai kuulsaks oma püha vägivalla kontseptsiooniga, mille kohaselt ei ole vägivald mitte anomaalia, vaid inimeksistentsi alus.

14. märtsil on Vabal Akadeemial külas Arvo Tuvikene, kes peab loengu kalade kohastumustest muutuvas elukeskkonnas toimetulekuks. Loengus tutvustatakse kalade maailma veidi ebatavalise nurga alt, pöörates tähelepanu nende käitumist juhtivatele meeltele ja kohastumustele. Püütakse avada kalade elu tagamaid, oskusi ja omadusi, mis aitavad neil toime tulla elukeskkonnas, kus tuleb ette nii mõndagi ootamatut ja kahjulikku nagu vee reostus (sh mürareostus), hapnikupuudus, kõrge temperatuur ja kuivaperioodide mõju. Vaatluse alla tulevad elukeskkonna äkilistest muutustest põhjustatud väljakutsed kaladele nii Eesti veekogudes kui laias maailmas.